5 aastat on enda energiat siia projekti panustatud. Nüüd tuli tunne, et piir on ees. Olen jõudnud kohta kus ise edasi liikuda on juba not so fun.
Peamised mured algasid mitmekordse mootori klappide reguleerimise tagajärel, kui lihtsalt ei õnnestunud klappidest täielikult tiksumist kõrvaldada. See jäi mind väga piinama. Sobilikke reguleerseiba saada ei olnud ja kõike oli juba liialt palju korduvalt lahti võetud. Samuti kere hakkas iganemise märke näitama. Pahtlit hakkas tagakoobastelt murenema. Ilmselt rooste all vohas jõudsalt. Bensupaagid olid roostet täis ja see ajas karburaatorid pidevalt umbe. Aga ok, pikalt siunata polnud vaja. Küsimus oli, kas alustada uue projektiga või teha nüüd midagi tase kõrgemalt. Nii sai viimane. Teeme siis lõpuks nii et kestaks edasi.. Sõidutüdimust ju ei ole.
Nii siis leppisin kokku sügisel keretööd. Mõte oli teha kere korda ja vaatab siis seda mootorit. Aga aga, siiski.. Parem on kere keevitada ja värvida, kui mootorit ikka “vahel” ei ole. Seega leppisin kokku ka mootori mahavõtmise ja sealjuures ka hoolduse, et kõrvaldada klappide tiksumine ja võimalikud õlilekked, mis võivad selguda. Väntvõlli otsasimmer lekkis. Mootor maas, on seda palju mugavam vahetada.
Käigukast vahetas samuti käike kangelt. Tundub, et mingi vaakum on puudu?
Esialgu lahtivõtmise tegin ise. Nii palju on ajas võimalik kokku hoida. Samuti sisu. See tuleb ka uuesti taastada. Need kõik tulid küljest ära ja nii ta teele läks..
