Niisiis vahepealne kokkuvõte.
Et ei ehmataks ära tuli teha ülevaade ilmsiks saanud olukorrast. Seda roostet oli palju.
Külje karbid olid algselt väljast kenad, kuid 2-3mm paksune krohv hoidis neid veel tugevana. Metall oli seest poolt oma teed jalutanud.
Kapott tahtis lappimist. Hirm oli, et sellel on ka läbiv rooste keskel. Õnneks ei osutunud tõeks. Olukord oli aga üpris õnnetu nii, et naljaga pooleks võis öelda, seda kaine peaga teha ei ole võimalik.
Tagumised rattakoopad said iseloomustuse: tagumise ratta koopast sai pagasnikusse ja auto salongi minna.
Pagasniku põhi tundus kerge pindmise roostega, kuid tegelikult oli ta alt poolt minetanud roostele juba pool oma paksusest.
Mootoriruum vajab ka iluravi. Kui puhas mootor tagasi koju tuleb ja patjadele istub, võiks kõik seda ümbritsev sama viisakas olla. Ehk siis esmapilgul tulemüür võiks olla viisakam. Järsku vajab keevitamist. Siin võib olla vajadus kogu kapotialune juhtmestik eemaldada. Juhtmestik pole enam suurem asi ja värvimistöödeks oleks selle kõrvaldamine vajalik. Mis saab aga juhtmestikust? Kas see tuleb leida uus või taastada? Eks seda näitab hilisem hinnang.
Antud juhul on kere kaetud väga paksu lauspahtliga, mis on üle kere ca 2mm. Seda tuleb alatihti eemaldada ja keretööd venivad selle tõttu. Maalri hinnangul tuleb aga sinna ka üpris ohtralt pahtlik tagasi panna, kuna kere saab palju keevitusi. Seega vajab tõenäoliselt auto mitut vahekuivamist, enne kui tõeliselt pahtli alla saab. Sinna maani on veel vähemalt 1kuu aega. Ajaliste määratluste andmine on aga siin sama täpne kui horoskoop. Aeg näitab, kiiret pole.
Aga muidu on täitsa okei 😀
Jne jne. Pildid räägivad oma lugu.
