Pidulikul lipupäeval sai küljest lõpuks ka parempoolne kütusepaak. Aega läks vahelduva eduga oma nädal. Lihtsalt niivõrd “nigla” töö, mida järjest ei kannatanud ette võtta 😀

Esmalt tuli eemaldada kütusepump, kütusetaseme andur (tagatule taga) ja tagumine stange.

Väga mitmed poldid olid nii ära peidetud, et tuli mitu korda vanu materjale ja pilte internetist otsida. Tagumine nn pamper on väga hea sodi koguja ja seega ka rooste tekkimise pesa. Hämmastavalt kasutatakse paagi kinnitamiseks ka kiilusid. Jääb arusaamatuks miks insenerid omal ajal nii tegid.

Paagi pihta võis kummihaamriga omajagu trummi taguda, et kätte saada lahtine rooste, mis paaki aja jooksul oli kogunenud. Tundus, et paak oli tühi olnud pikemalt, sest augud olid täiesti paagi põhjas. Loendades oma kümmekond.

Puhuriga õhku sisse ja hunnik roostet lendas välja. Pärast veega loputatud paagis oli hea tuvastada lekke kohad ja puhastada sisu viimasest purust.

Augud tuvastatud – tuleb leida keevitaja.